Tänapäeval mõistetakse erivajadusena väga laia spetsiifiliste vajaduste ringi. Erivajadus on kõik see, mis tingib vajaduse muuta või kohandada keskkonda, et laps saaks oma arengupotentsiaalile vastavalt tegutseda. Kui erivajadused ilmnevad enne kooli, nimetatakse neid arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Erivajaduste tekkepõhjustes kombineeruvad pärilikud eeldused keskkonna mõjudega, põimumine võib toimuda soodsas ja ebasoodsas mõttes. Erivajaduste liigid on tekkepõhjustest ja avaldumise eripärast sõltuvalt järgmised: kuulmispuuded, nägemispuuded, vaimupuuded, kõnepuuded, kehapuuded, spetsiifilised arenguhäired, emotsionaalsed- ja käitumishäired, andekus.

Andekuse korral on tegemist arengut soodustava kombinatsiooniga: soodsad pärilikud eeldused arenevad edasi, põimudes arengut stimuleeriva keskkonnaga.

Eesti keelest erineva emakeelega lapsi võib käsitleda kui erivajadusega lapsi, kuna laps viibib erinevas keelekeskkonnas kodus ja lasteaias.

Üldine rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte on võimalikult vara üles leida ning sõnastada lapse erivajadused. Erivajadusi diagnoositakse peamiselt meditsiinisüsteemis, lapse olemasolevaid oskusi ja keskkonna võimalusi hindavad täpsemalt õpetajad,  psühholoogid, eripedagoogid. Vajalik on koostöö kõikide lapsega tegelevate täiskasvanute vahel.

Erivajadustega lastega tegelevad:

Õpetajad

Eripedagoog

Logopeed.

Logopeedilise töö valdkonnad on:

1) Suulise kõne arendamine (kuulamine, kõnelemine)

2) Kirjaliku kõne arendamine (lugemine, kirjutamine)

3) Psüühiliste protsesside arendamine (taju, mälu, mõtlemine, tähelepanu)

4) Motoorika arendamine (rütmika, peenmotoorika)

Eripedagoog

1) Laste õppe -kasvatustöö toetamine, andekate laste arendamine.


Tervishoiutöötaja. Koostab ja jälgib allergikute menüüd. Nõustab vanemaid ja õpetajaid laste tervise küsimustes.